79 Osa: Indrek Schwede: ''Tõsisel juhul võtab üle uudisteosakond ja sporditoimetus puhkab jalga.''

Tugitoolis sportlane

Õhtulehe sporditoimetuse taskuringhäälingu „Tugitoolis sportlane“ seekordseks külaliseks oli jalgpalliajakirjanik ja spordiloolane Indrek Schwede, kellega rääkisime spordiajakirjanduse rollist nii tänapäeval kui ka eelmise sajandi 20. ja 30. aastatel. Schwede, kes töötas ise spordiajakirjanikuna aastatel 1980 – 2006 (seejärel keskendus ta jalgpalliajakirjandusele, mida peab spordiajakirjandusest eraldi seisvaks valdkonnaks), tõdes, et meie spordiajakirjanduses on pigem tooni andnud n-ö sportlase sõbra tüüpi kirjatsurad, kellel on seetõttu aga märksa raskem käsitleda teravamat sulge nõudvaid teemasid. „Kuidas sa ikka oma sõpra kritiseerid avalikult?“ küsib Schwede retooriliselt. Ta ise esindas teist tüüpi ehk vajadusel ka teravaid küsimusi esitavat ajakirjanikku, mistõttu ümbritses teda konfliktse kirjutaja kuulsus. Praegu tunnistab Schwede, et ilmselt on sporditoimetuse jaoks kõige parem, kui seal on esindatud nii sportlaste sõbrad kui ka kirjutajad, kes ei hooli sellest, kui sportlased neile sünnipäeval SMSi ei saada või oma sünnipäevale ei kutsu. Siiski toob Schwede välja tendentsi, mis on selgelt märgatav juba viimased paarkümmend aastat: kui mõni spordiga seotud teema läheb väga plahvatusohtlikuks (nagu meie suured dopinguskandaalid), võtab teema üle uudisteosakond ning sporditoimetus puhkab jalga ja vaatab asja kõrvalt. „Spordiajakirjanikud tuuakse tule alt ära, sest võib juhtuda, et kui spordiajakirjanikud sellest kirjutaks, panevad sportlased seljad kokku ega suhtle enam nende toimetuste või kirjutajatega,“ põhjendab Schwede seda omamoodi paradoksi.